Pikka aega pole mitte midagi siia kirjutanud. Eks kõigel ole omad põhjused ning päris mittu korda olen ka mõelnud, et võiks kirjutada, kuid siis pole nagu aega olnud või nagu vahepeal juhtus kadus mu arvutist ühendus ning ma olin pikka aega info nappuses.
Täna oli täitsa tore loeng Tarus, kuhu ma viimasel minutil jõudsin, kuna olin juba suutnud kogu asja ära unustada. Muidugi mul vedas ka toidu leidmisega, kuna avastasin hapukoorekoogi Kaubamajast - sada aastat pole toda saanud maista! - ning Urg oli ka üllatavalt endale mikrouuni muretsenud.
Viimane aeg ühel sildil olev lause tagasi lükkata, kuna ma Pole Teie Ema ja ei kavatse ka mitte kohe teie järel nõusid pesta. Vot siis!
Oortile saab loodetavasti nende kuued üle anda esmaspäeval. Tegelt oleks juba ammu pidand ära andma, kuid mu tervis oli vahepeal päris halb ning ei saanud seda teha.
Lülitasin laupäeval telefoni välja ning kogu suguvõsa oli kolmapäevaks totaalses paanikas, et mis minuga juhtund on, ja miks telefon väljas. Oeh!
Kohe kui telefoni sisse sain pistsid kõik helistama ja mind nõudma. No ja mis siis, et telefon väljas oli, saan aru küll nende murest, kuid ega ma ju surema veel hakka.
Õde otsustas see nädalavahetus isegi mulle külla tulla. Eks näib kui kaua ta siin Tartus vastu peab, ta ju meil mugavustega harjunud. Võttan ta vist isegi Tarbutu koosviibimisele kaasa ning näitan talle mingit osa rahvast kellega ma tahan teda suvealgul Valmiera'sse Balti Keskaja Päevadele kaasa võtta. Ta oli isegi nõus tulema ning seega pean ma endale tegema selleks ajaks midagi uut selga, et siis talle oma punase kleidi selga anda.
Tegelt isegi päris suur hunnik asju ootab valmis tegemist. Peaks vist nimekirja moodustama neist asjadest. Kui nüüd mõtlema hakkata, siis võib isegi öelda, et päris omajagu asju on ka valmis.
Kahtlustan, et need küünlad siin, mis põlema panin on vanilje omad. Aga ega vahet ka pole.
Homme peaks oma seina sisse selle akna lõikama ja sokkide tegemisega tõsisemalt pihta alustama. Palju on teha, kuid aega on see eest vähe.