Nii olemegi tagasi järjekordselt Elesgali larpilt ning see kord siis olen suutnud oma selga külmetada vist. Teeb teine mulle valu ja ei lase magada ka korralikult.
Mäng oli muidu vahva ning tore. Eriti ei viitsigi sellest rääkida, lihtsalt ei jaksa nagu.
Kevad saabus ka pühapäeval ning haaras mu enda embusse. Mmmm. See oli mõnus tunne. Seisin täies larpi varustuses toetudes seljaga vastu tammepuud ning nautisin päikesekiirte hellitusi oma näol.
Sellest tulenevalt tuli mulle ka külakolgaste igatsus peale. Niu niu niu.
Ma ei ole just kõige suurem linnainimene rohkem nagu maalt ja hobesega :D
Noarootsi tahaks minna ning vaadata millega need hullud seal Tahu külas jälle on hakkama saanud. Innale peaks ka külla minema ja vaatama kuidas ta uus maja on edenenud.
Tegelt on üpriski palju kohti ja inimesi kellele peaks külla minema ning kellega tuleks jälle rääkida.
Nagu näiteks räägin ma praegu läbi msni Kaarliga, keda pole üle päris tüki aja näinud ning kelle ma juba olin nn kadunud isikute nimekirja suutnud arvata.
Oeh ma tahaks hea meelega metsa mõneks nädalaks kaduda...
Aga tegelikult olen ma ka õnnelik kuna mu ema tuleb 14. märtsil jälle Eestisse ning siis saan ma ka teda näha ja temaga rääkida. Millega seoses ma mõtlen, et peaksin vist siis reede hommikuse rongiga Tallinna minema.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar