Hommik on ja kell on liiga vähe, et ennast liikuma sundida, aga siiski ma olen juba pikemat aega üleval ning ajan natuke õega juttu ja tegutsen temaga korda mööda netis.
Reedel oli meil vanas koolis 15. juubeli kontsert, kus mu vennapoeg esines ning millest mina siis oma fotokaga kaadreid jäädvustasin. Paari vana koolikaaslast sai näha ning mõningaid vanu õpetajaid, kes veel alles olid jäänud ajast, millal ma seal õppisin. Kontserdi lõppus sai imetleda veel ilutulestikku, mis kogu ümbruse mõnel hetkel lausa valgeks lõi.
Laupäeval sai tagasi Tallinna mindud, korraks ühe ammuse Noarootsi koolikaaslasega kokku saadud ja siis edasi vanavanemate juurde lõunastama.
Ja nüüd jääbki üle veel oodata ja vaadata, et mis saab täna ja kuidas, millega jälle kord tagasi Tartu lähen.
pühapäev, 9. november 2008
esmaspäev, 3. november 2008
Jälle on esmaspäev kohale jõudnud... vist
Mingi hullu ime läbi sai see nädal läbi ja uus saabus kuidagi märkamatult.
See kord siis algas kõik sellega, kui avastasid end kuskilt pärapõrgust rannast peale laevahukku. Jalg oli natuke valus ja vigastada saanud, aga see eest pudel hansjat, mis saapakülge eelneval õhtul tormisel ajal kinnitatud, oli täiesti terveks jäänud.
Ellu jäänud meeskonna ja reisijatega saarel asuva maja üle võtnud ning toitu hakkates tegema siis tuli üks neist värdjatest merelimuka poegadest ja lõi mu maha. Ei no eks sellel surnud olemisel ja maas vedelemisel verisena omi häid külgi ka. Kahju hakkab selle juures ainult sellest, et hansja surma ei saanud - mida siis surnud peavad tegema, kui neil teisel pool külm hakkab, ah? - ning ei ühinenud selle elukesega teiselpool tavamõtlemise piire.
Jättes siis selle elu siina tuleb astuda paar sammu ajas tahapoole ja keerata pahemale, et äratada siis unest üks kalmuvaim, talle pihku suruda mõega ja siis saata ta niisama töllama pimeda ja kurdina saare mitte hallimaailma, vaid selle sooja - juhul kui sa just pole õnnetul kombel end märjana avastanud saarelt hetk tagasi! - ja värvilise poole peale.
Ürita siis veel seal ringi ekselda ilma mingitelt tohlamitelt väelööke välja võlumata, mis teadagi ammustest aegadest peale lunib ju sind vastama talle paari omapoolse mõõgalöögiga.
Päeva parimaks lõpetuseks võib aga ilma vaidlemata lugeda seda, kui sa lähed ja nuttad kehatu olevusena mõne sokkiga pihta saanud tegelase õlakesel ja kurdad kui külm siin on ja kui pahad need relvad on, mida sa eales pole näinud oma pisikese elu jooksul.
Ning siis kui kõik on läbi, mitte eksisteerides minna ja ronida soojaks mõeldud väikese ruumi lavale, et siis käskida nendel tulistel kividel tänu veele paar veel kuumemat tohlakat kuuma auru välja sülitada. Äärmiselt tähtis on muidugi tähtis see juures veekogu eksisteerimine kivi viske kaugusel, et siis järsku tormates sinna sisse suubuda, paar kiledamat karjatust välja paisata ja taas sisse joosta.
Traditsiooniliselt käib selle kogu rituaali juurde ka vedeliku joomine ja mõistuse veenmine, et ta on just äsja ära ujunud ning kõik suguste lälluste tegemine on see juures asjakohane.
See kord siis algas kõik sellega, kui avastasid end kuskilt pärapõrgust rannast peale laevahukku. Jalg oli natuke valus ja vigastada saanud, aga see eest pudel hansjat, mis saapakülge eelneval õhtul tormisel ajal kinnitatud, oli täiesti terveks jäänud.
Ellu jäänud meeskonna ja reisijatega saarel asuva maja üle võtnud ning toitu hakkates tegema siis tuli üks neist värdjatest merelimuka poegadest ja lõi mu maha. Ei no eks sellel surnud olemisel ja maas vedelemisel verisena omi häid külgi ka. Kahju hakkab selle juures ainult sellest, et hansja surma ei saanud - mida siis surnud peavad tegema, kui neil teisel pool külm hakkab, ah? - ning ei ühinenud selle elukesega teiselpool tavamõtlemise piire.
Jättes siis selle elu siina tuleb astuda paar sammu ajas tahapoole ja keerata pahemale, et äratada siis unest üks kalmuvaim, talle pihku suruda mõega ja siis saata ta niisama töllama pimeda ja kurdina saare mitte hallimaailma, vaid selle sooja - juhul kui sa just pole õnnetul kombel end märjana avastanud saarelt hetk tagasi! - ja värvilise poole peale.
Ürita siis veel seal ringi ekselda ilma mingitelt tohlamitelt väelööke välja võlumata, mis teadagi ammustest aegadest peale lunib ju sind vastama talle paari omapoolse mõõgalöögiga.
Päeva parimaks lõpetuseks võib aga ilma vaidlemata lugeda seda, kui sa lähed ja nuttad kehatu olevusena mõne sokkiga pihta saanud tegelase õlakesel ja kurdad kui külm siin on ja kui pahad need relvad on, mida sa eales pole näinud oma pisikese elu jooksul.
Ning siis kui kõik on läbi, mitte eksisteerides minna ja ronida soojaks mõeldud väikese ruumi lavale, et siis käskida nendel tulistel kividel tänu veele paar veel kuumemat tohlakat kuuma auru välja sülitada. Äärmiselt tähtis on muidugi tähtis see juures veekogu eksisteerimine kivi viske kaugusel, et siis järsku tormates sinna sisse suubuda, paar kiledamat karjatust välja paisata ja taas sisse joosta.
Traditsiooniliselt käib selle kogu rituaali juurde ka vedeliku joomine ja mõistuse veenmine, et ta on just äsja ära ujunud ning kõik suguste lälluste tegemine on see juures asjakohane.
Tellimine:
Postitused (Atom)
