Eile sai vanaema ja vanaisa juurest läbi astutud, kes nagu alati üritasid minu sisse tohutu koguse toitu mahutada ning siis veel porisesid, et nii vähe söön, ning et kindlasti on mul kõht väga tühi. See oli oma ette vahva ja tavaline rituaal, mis meil seal toimub, kuidas mina üritan väita, et rohkem enam mulle ei mahu sisse ja nemad üritavad veel mõne koogi minu sisse mahutada.
ee kord lõppes asi siis sellega, kui ma pidin bussile minema, et õega Estonia teatrimaja ees kasuisa auto peale minna, et siis koju sõita.
Kodus nägin siis ära need punapõsk lembelinnud, kes meil nüüd siin on ning oma venna, kes jalaluu suutis katki kukkuda. Kahju temast.
Talle roosasid karke ei antud ning nüüd peab hakkama saama sinistega :D
Ta on isegi leiutanud endale eriti mugava liikumise vahendi : rataastega kontoritoolis istudes tõukab karkudega hoogu juurde ning kivipõrandal saab isegi korraliku kiiruse kätte:P
Vahepeal on muidugi kurvi võtmine raskendatud ning ühekorra on tal ka linnupuurile õnnestunud otsa sõita- nii vähemalt Enrico väitis mulle.
Aga jah kodus on tore olla. Üritan siin arvutis ühte kroonikat kirjutada ning joon kohvi -mis on mul juba teine tassitäis! -ja mõtlen, et märts võiks juba kiiremini kohale jõuda.
Kuna siis tuleb mu ema jälle Eestisse ning ma näen teda üle väga pikka aja.
Ah jaa, ma sain õe käest lõpuks uue telefoni kätte ning nägin ära ka ema saadetud jalanõud, mis olid väga ilusad.
Eile ostsin endale muidugi ka uue sirbilaua, kuna Tartus neid ei olnud kuskil müüa, siis pidin Tallinnast muretsema.Varsti siis edasi muude asjadega tegelema ning siis pidulikule söömale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar