Taevast kallab vihma lõppematult. Just nagu mõnes National Geographic'u saates kuskil pärapõrgus Arizonasel.
Hah, kodus on vaikselt juba igav hakanud. Inglismaale võiks juba saada.
Sain vahelduseks oma noorimat venna poega ka hoida natukest aega. Oli teine tohutult sõbralik ja ei võõrustanud üldsegi. Pealegi oli see ka esimene kord kui ma teda nägin, kuna mul polnud võimalik sünnitustemaja külastada kui ta sündis ja hiljem olen ma ju eemal Tartus olnud. Ja no kui täpne olla, siis olen ma lausa kolme kordne tädi juba.
Väikeste nimed on ka vahvad Enrico(kes siis ka pildil), Gregori ja Gert, kes hetkel siis nii ühe aastane.
Ma lausa naudin kodus kohvi joomist pööraselt. Täpselt ise ka ei tea miks, aga see tundub nii lõdvestav tegevus.
Tavaline päevane kava näeb meil ette, et kes iganes hommikul esimesena üles ärkab, see paneb kohvi hakkama. Kui see hommikune rituaal tehtud, siis järgnev kohvi, mis valmib läheb termosesse, et oleks pidevalt sooja kohvi olemas, mida endale siis päeva jooksul võimalik tassi valada.
Leidsin omal asjade seast ka ühe vana kaustiku mis oli lukkus ja mille võti kukil kadunud vist. Läks tarvis ühte juukse nõela ja natuke luku muukimise oskusi(mida ma tihti peale väiksemana rohkem tarvitasin ja oma õde vihastasin... hihiii), et asi lahti teha. Sees oli päris palju vahvaid üles kirjutusi ja ütlemisi, mida siis kunagi sinna sisse kirjutatud.
Käekirja järgi tundus asi mulle olevat kuulunud, kuigi ma ei mäleta sellise kaustiku omamisest midagi. Aga eks ta ole vahva avastada asju, mille olemas olust sul pole halli aimugi.
Siin ka mõned read sealt samast kaustikust:
*Pea mind meeles alati, muidu teen sust salati, hakkin pea, hakkin kõrvad, salat tuleb ime hea.
*Minevik- eksitus, olevik- viirastus, tulevik- unistus.
*Kui valus on siis vilista, kui raske on, siis naerata.
*Naine ei ole korjamiseks, vaid vallutamiseks.
*Kõik juhtus kiiresti läbisegi.
*Kõik algab kuumalt ja lõppeb külmalt.
Ja siis muidugi üks minu lemmikutest, mida ma isegi mäletan:
*Ela ilmas õnnega, peksa poisse panniga, ja kui sellest jääb veel väheks, siis löö kastrulliga pähe.
Ahh, kuidas see viimane mulle meeldib, ta tuletab mulle meelde põhikooli ja kõike vahvat mis seal sai koos klassiõdede ja -vendadega korda saadetud. Kõik need õppetajate terroriseerimised, streigid, mis äärmuslikel juhtudel sai läbi viidud ja muidugi need kustumatud Rooside sõjad iga suguse ilmaga nii koolis kui väljaspool.
Jah, aga paistav, et mul on jällegi kord kohvi tassis otsa saanud ning vajadus teda täita.
